Lahendus era- ja avaliku sektori koostöös
Üks neist võimalustest on tööandjate tervisekindlustus – praktiline viis, kuidas tuua süsteemi juurde täiendavat rahastust ja pakkuda inimestele kiiremat ligipääsu arstiabile. See ei tähenda riiklikust süsteemist eemaldumist, vaid koostööd, kus avalik ja erasektor täiendavad teineteist.
Praegu moodustab tööandjate ja eraisikute kaudu tervisesse panustatav raha tervishoiu kogurahastusest alla ühe protsendi. See on liiga väike osa, et süsteemi oluliselt mõjutada, rääkimata selle kahjustamisest. Seetõttu on ekslik esitada süüdistusi, et erasektor on tervishoiu probleemide põhjus. Vastupidi, koostöö erasektoriga aitab hoida süsteemi toimivana ja tagada selle jätkusuutlikkust.
Tööandjate tervisekindlustus ei konkureeri Tervisekassaga, vaid aitab leevendada avaliku süsteemi koormust. Osa kindlustatud patsientidest saab abi erakliinikutes, mis vabastab Tervisekassa järjekordi ja jätab rohkem ressursse neile, kellel muud võimalust ei ole. Samal ajal toetab tööandjate kindlustus terviseprobleemide ennetamist, vähendab haiguspäevi ja tõstab tööviljakust. See on kasu nii töötajale, tööandjale kui ka kogu ühiskonnale.
Oluline on mõista, et tööandjate tervisekindlustus ei ole rikkamate ega privilegeeritute hüve. Seda pakuvad tööandjad kõigis valdkondades – alates tootmisest ja logistikast kuni hariduse, teeninduse ja avaliku sektori organisatsioonideni. Enamasti on see märk tööandja soovist hoida oma inimesi tervetena ja motiveerituna, mitte luksus, mis oleks mõeldud vaid vähestele.
Aeg anda arengule ruumi
Arengu potentsiaali piirab aga aegunud maksupiirang. Tööandjate terviseedenduse kulude maksuvaba piirmäär on endiselt 400 eurot töötaja kohta aastas – summa, mis pole muutunud enam kui kuue aasta jooksul, kuigi tervishoiuteenuste hinnad on selle ajaga peaaegu kahekordistunud. Kui 2018. aastal maksis eriarsti vastuvõtt keskmiselt 45 eurot, siis täna ligi 85 eurot. Praegune piirmäär katab vaid murdosa tegelikust vajadusest ega toeta tööandjate soovi oma töötajate tervisesse sisuliselt panustada.
Sageli heidetakse tööandjate tervisekindlustusele ette, et see viib arste ja õdesid ära avalikust süsteemist. Tegelikkus on vastupidine – probleem ei seisne mitte arstiabi jagamises, vaid selle nappuses. Riigina ei ole me piisavalt panustanud meditsiinipersonali järelkasvu ja töötingimustesse, mistõttu on mitmes Eesti piirkonnas kujunenud tõsine tervishoiutöötajate puudus. 2021. aastal oli Eestis vaid 3,4 arsti ja 6,5 õde 1000 elaniku kohta, mis jääb märgatavalt alla Euroopa Liidu keskmise. Arstide puhul süvendab olukorda tööjõu vananemine ning eriti suur puudus on perearstide ja psühhiaatrite osas, eelkõige väljaspool Tallinna ja Tartut.
Eesti on alati olnud uhke oma uuendusmeelsuse ja paindlikkuse üle. Neid omadusi on vaja ka nüüd, kui räägime tervishoiu rahastuse uuendamisest. Tööandjate suurem panus töötajate tervisesse aitab lühendada ravijärjekordi, tõsta rahulolu tervishoiuga ja hoida inimesi tervematena. Tööandjate tervisekindlustus ei ole riikliku süsteemi konkurent, vaid selle strateegiline liitlane. On aeg loobuda vananenud piirangutest ja anda sellele lahendusele ruumi, et Eesti tervishoid jääks toimivaks, paindlikuks ja kõigile kättesaadavaks.